Rahvusliku katastroofiga lõppenud 1944. aasta vastupanu – tänapäevaste eksistentsiaalsete probleemide olulisemaid põhjuseid ja alguspunkte väikerahva jaoks

Tänavu möödub 70 aastat teise maailmasõja lõpust. 8. mail 1945 lõppes sõda Euroopas ja 2. septembril 1945 Jaapani alistumise järel maailmas. Tegemist oli inimajaloo kõige verisema ja ohvriterohkema sõjaga, kus hukkus ca 60-70 miljonit inimest, kellest enamus olid tsiviilisikud.

Teist maailmasõda on nimetatud ka I ms jätkuks veelgi purustavamal ja ohvriterohkemal kujul.

Kui I ms põrmustas/muutis olematuks ainult osaliselt varasema, väga mitmekesise, suure hulga oma näo ja identiteediga väikerahvaste, rahvakildude ning väikesearvuliste põlisrahvastega asustatud heas mõttes multikultuurse Euroopa, siis II ms järel jäi Euroopa varasemast kultuurilisest ja antropoloogilisest mitmekesisusest, maailma kaunistavast ning rikastavast kirevusest veelgi vähem järele kui I ms järel.

Eesti rahvuslikud kaotused II ms tagajärjel laiemalt ja ennekõike rahvusliku katastroofiga lõppenud 1944. aasta sõjalise vastupanu (II vabadussõda 02. veebruar – 22. september 1944) tagajärjel olid äärmiselt suured:

1. väikerahva jaoks ülisuured inimkaotused;
2. puruks pommitatud linnad kättemaksuks eestlaste kangelasliku, ennastsalgava ja kaalukeelelise tähtsuse omandanud sõjalise vastupanu eest Narva jõe ääres, Narva rindel veebruaris ja märtsi alguses 1944, mis rikkus ära venelaste plaani jõuda mõne nädalaga, n-ö kiirmarsi korras Tallinnasse. Enne eestlaste sellise kiirmarsi plaani nurjumise peamiste põhjustajate karistamiseks korraldatud karistus- ja kättemaksuoperatsiooni venelased siiski hoiatasid Narva rindel olnud eesti mehi teiselt poolt jõge nii läbi ruuporite kui ka lendlehtede levitamise kaudu sõnumiga, et kui te, eesti mehed, järele ei jäta, siis pommitame teie linnad maatasa. Eesti mehed järele ei jätnud ja kättemaksuks eesti sõdurite kangelaslikkuse eest Narva rindel sattusidki Eesti linnad terroripommitamise ohvriteks;
3. viimastele päevadele ja tundidele jäänud paaniline põgenemine läände septembris 1944 1200–3000 hukkunuga;
4. hilisem massiivne ümberrahvastamine ja etnilise puhastuse tsoonide teke, kuna loodus tühja kohta kaua ei hoia. Eesti rahvaarv oli sõja lõpuks sõjaeelsega (1939. a seisuga) võrreldes vähenenud ca 200 000 inimese ehk 1/5 võrra. Juba esimese viie aasta jooksul pärast sõda aastail 1945–50 saabus Venemaalt Eestisse ca 250 000 inimest, kellest ca 170 000 olid sisserändajad, põhiliselt venelastest majanduspõgenikud Leningradi, Pihkva, Novgorodi jt meile lähematest Venemaa naaberoblastitest, aga ka Eestile lähemal asuvastest NSVLi liiduvabariikidest, tänu millele ei muutunud Eesti nägu drastiliselt ja tundmatuseni. Identiteedi drastiline muutus oleks aset leidnud sel juhul, kui Eestisse sisse rännanud majanduspõgenike suured hulgad – rohkem kui 0,5 miljonit inimest pärast sõda 1945–91 – oleksid valdavalt pärinenud meile kaugetest NSVLi rahvarohketest, suure loomuliku juurdekasvuga Kesk-Aasia ja Kaukaasia liiduvabariikidest.
5. aasta militaarsest vastupanust, eestlaste II vabadussõjast rääkides ei saa mööda vaadata selle absurdsest varjuküljest – kaks kuud enne võitluste algust Narva jõe ääres – Teherani konverentsi viimasel päeval 1. dets. 1943 loovutasid liitlased (Roosevelt ja Churchill) Balti riigid küünilise, juba varem (alates Churchilli 7. märtsi 1942 kirjast sellekohase ettepanekuga Rooseveltile) ette valmistatud salakokkuleppega Stalinile, mis muutis eestlaste 1944. aasta ennastsalgava sõjalise vastupanu – eestlaste II vabadussõja, sh ka võidetud lahingud –mõttetuks verevalamiseks. Kui liitlased oleksid käitunud aumehelikult ja teavitanud Balti riikide saadikuid Läänes Balti riikide loovutamisest Stalinile, poleks Jüri Uluots ja rahvuslased mitte mingil juhul kutsunud eesti mehi üles minema sõtta, mille saatus on juba eelnevalt ära otsustatud, ning eestlaste 1944. aasta rahvuslik katastroof – puruks pommitatud linnad, ülisuured inimkaotused ning hilisemad etnilise puhastuse tsoonid ja massiivne ümberrahvastamine – jäänuksid olemata.

Postsovetliku Eesti (1991–2015) eksistentsiaalseks probleemiks on saanud raskekujuline moraalne ja demograafiline kriis ning kunagiste etnilise puhastuse tsoonide jätkuv olemasolu. Kunagiste etniliste puhastuse tsoonide põlisrahvaga taasasustamiseni pole 24 taasiseseisvuse aasta jooksul veel jõutud ega jõuta suure tõenäosusega enam mitte kunagi. Ida-Virumaa paljudes piirkondades on põlisrahvast praegu arvuliselt veelgi vähem kui ENSV ajal (Narvas on eestlasi praegu erinevatel andmetel arvuliselt ca 3000 ja u. 5% linna elanikkonnast, seejuures Wikipedia Narva linna artikli järgi 2010. a. arvestuse järgi ainult 2540 eestlast, kes moodustavad vaid 3,9% linnaelanikest, Sillamäel elab 685 eestlast ja see on ca 4,8% elanikkonnast). Ida-Virumaal tervikuna on protsentuaalselt veelgi vähem põlisrahvast (ca 20%), kui Krimmis oli ukrainlasi (ca 25%), ja alates Sillamäest elab Ida-Virumaal eestlasi protsentuaalselt veelgi vähem, kui Serbia Kosovo maakonnas/provintsis oli serblasi (5,3%). Eesti riik aga tunnustas esimeste riikide seas maailmas, juba kolmandal päeval (21. veebruaril 2008) pärast Kosovo iseseisvumise initsiaatorit ja läbiviijat USAd Serbia Kosovo maakonna separeerumist ning iseseisvust. Mingi uue olukorra tekkimise korral võib Kosovo iseseisvumise kaasus korduda lisaks Krimmile, Abhaasiale, Lõuna-Osseetiale, Ida-Ukrainale ka Ida-Virumaal.

Samas ei leidu ühtegi tõsiselt võetavat põhjendust Kosovo kaasuse kordumiseks Ida-Virumaal sõjalisel teel. Milleks peaksid venelased tulema oma kütuseõgijatest tankidega 1944. aasta kombel üle Narva jõe, kui piltlikult öeldes saavad nad tankidele vaja mineva kütuse raha eest kokku osta ja hõlvata pool Eestit. Sest iseseisvuse kadu rahatotalitaristliku uue ühiskatla ülimuslike seaduste tõttu on muutnud aborigeenide maad, metsad, põliskodud ja aborigeenid ise (nende elujõulisema osa) totaalseks ja globaalseks vabaturukaubaks maailmaturgudel kõlvatu (võõr)raha eest. Milleks tulla tankidega, kui sama eesmärki on võimalik saavutada hoopiski lihtsamate vahenditega – majandusliku hõlvamise teel!

Laulva revolutsiooni ajal, ca 25 aastat tagasi, räägiti palju maapiirkondade ja eriti kunagiste etnilise puhastuse tsoonide taasasustamisest põlisrahvaga kui Eesti kaitsepoliitika ühest prioriteedist – selle mittesõjalisest osast ja ühtlasi ka demograafilise kriisi vältimise meetmest, kuna maapiirkondades, alevites ja väikelinnades, kus tihelioleku stressi tekib vähem, on rahva loomulik juurdekasv oluliselt suurem – kompenseerimaks loomuliku juurdekasvu miinust suuremates linnades. Säärase eluterve suhtumise alusel anti üksikutele piiriäärsetele taludele 1990ndate esimesel poolel ja keskel ka väikest rahalist toetust. Kahjuks visati eluterve osa Eesti kaitsepoliitikast kiiresti ajaloo prügikasti ja kogu kaitsepoliitiline prioriteet ning ressurss – nii vaimne kui ka füüsiline – suunati USA-Iisraeli kriitikavabasse toetamisse nende sõdades ning sõjakuritegudes maailmas.

Kuigi Eesti kaitsepoliitika mittesõjalise osa jaoks – moraalse ja demograafilise kriisi ületamisele, maapiirkondade ning kunagiste etnilise puhastuse tsoonide taasasustamisele põlisrahvaga, noorte tervisekasvatusse ja teistesse rahva elujõudu ning kodumaaga siduvate juurte tugevdamise meetmetesse – peaks väikeriik investeerima vähemalt viis korda rohkem kui kaitsepoliitika militaarsesse osasse! Sisepoliitiliste eesmärkide, võimulesaamise ja võimu kindlustamise nimel on valitsejad kasutanud 24 taasiseseisvuse aasta jooksul kõlvatut vahendit – nn Vene kaarti –, hirmutanud Vene ohu aegunud versioonidega ja suhetes Venemaaga harrastanud poliitilisi sadomasomänge.

20 aastat on Eesti valitsejad pakkunud tingimusteta ja lausa kandikul Venemaale 5,2% oma ajaloolisest territooriumist, taotlemata vastu ühtegi kokkulepet nendel aladel elanud ja elavate põlisrahvaste – setude, ingerlaste, vadjalaste, põlisvenelaste ja -eestlaste –kogukondade säilitamise ning reanimeerimise kohta, sest piirid kaotavad globaliseeruvas maailmas järjest enam oma kunagisest tähtsusest!

Eluterve kaitse-, välis- ja rahvastikupoliitika tähendaks kohest loobumist ca 25 aastat väldanud poliitiliste sadomasomängudest Eesti-Vene suhetes sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja koos Vene poolega koostöö organiseerimist põlisrahvaste (sh põlisvenelaste) kogukondade reanimeerimiseks ning tugevdamiseks nii siin- kui ka sealpool kunagise ENSV piiri.

Juhul kui Eesti ei pääse võõrvõimude poolt peale surutud ümberrahvastamise poliitikast – oma maa järk-järgulisest/progresseeruvast brüsseliseerimisest ja malmöstamiset (Brüsselis, EU pealinnas, on põlisrahvast veel ainult ca 30%!) –, peaks iga aus eestlane tegema midagi vähemalt selleks, et ära hoida brüsseliseerimise ning malmöstamise ehk kaugete rändrahvastega ümberrahvastamise tulekahju kiiret levikut kõikidesse Eesti maakondadesse ja samuti ka Peipsi-tagustesse Leningradi, Pihkva, Novgorodi jt meile lähedastesse oblastitesse, kelle hea käekäigu eest hoolitsemine peaks saama Eesti üheks olulisemaks kaitse- ja välispoliitiliseks prioriteediks. Sest nagu eelnevalt juba öeldud – piirid kaotavad globaliseeruvas maailmas järjest enam oma kunagisest tähtsusest! Meie geneetilised sugulasrahvad on aga meie lähimad naaberrahvad: ennekõike lätlased, seejärel piiri taga elavad venelased, samuti rootslased, sakslased, taanlased, soomlased jt läänemererahvad, kellega ajaloo vältel on olnud kõige tihedamad kokkupuuted. Sugulaste esmane kohustus on aga omade hea käekäigu eest hoolitseda ja üksteise probleemidega kursis olla.

Referendumitega enesemääratlemise ja inimõiguste ajastul on väikesearvuliste põlisrahvaste saatust määravaks suurimaks jõuteguriks saanud ühe või teise põlisrahva reaalne olemasolu oma ajaloolistel asualadel. Kui pole setusid Setumaal, virulasi Virumaal, läänlasi Läänemaal, mulke Mulgimaal, ei aita inimõiguste ja referendumite ajastul ükski leping, põhiseadus, parim sõjavägi ega liitlased säilitada neid maa-alasid põlisrahva maana!

Paljude väikesearvuliste põlisrahvaste ja omanäolise kultuuriga rahvakildude kurb saatus, hääbumine või lausa kadumine II ms järel on kõiki neid väikesearvuliste põlisrahvaste eksistentsi ja edasikestmist määravaid jõutegureid ilmekalt demonstreerinud ja meile hääbumisele viivad arenguteed selgeks teinud.

Ainult positiivne restart ja kardinaalsed ümberhindamised Eesti kaitse-, majandus-, välis- ja rahvastikupoliitikas saaksid veel ära hoida eestivaba Eesti tekkimist kunagisele ENSV territooriumile juba kolme-nelja inimpõlve möödudes!

Tõnis Siim

Ettekanne langenud vabadusvõitleja päeva tähistamisel Jüri Kuke mälestuskonverentsil 22. märtsil 2015